Iga loll teab, mis asi on algus, keskpaik ja lõpp. Juku ei tea, mis on algus, keskpaik ja lõpp, sest Juku ei ole loll. Loovkirjutamise kontekstis on Juku ka päris õnnelik inimene, sest mõeldes struktuurist laiemalt ja avatumalt, võib jõuda huvitavate, ootamatute ja avastuslike lahendusteni. Kuidas siis rääkida millestki nii loomulikust, nagu seda on algus, keskpaik ja lõpp.

Meile on õpetatud neid kolme aspekti lapsepõlvest saati. Meile selgitatakse, kuidas kirjutada kirjandi algust, keskpaika, lõppu. Samal põhimõttel on meid õpetatud tegema esitlusi. Suurem osa lugudest paberil või kinoekraanil lähtuvad sellest loogikast, muusikast rääkimata. Tegelikult on ka meie igapäevarutiin ja meie elu üks lõpmatu kordus algusest, keskpaigast ja lõpust. See on miski, mis käib meiega kaasas ja on meiega alateadlikult. Miski, mis on olemas iseenesest. Aga kuidas ikkagi defineerida algust, keskpaika, lõppu loovkirjutamise kontekstis?

Eeldame, et lugu on miski, mille kaudu maailma paremini mõtestada või maailmast teada saada. Sel juhul on algus koht, kus esitame maailma kohta küsimuse. Keskpaik on koht, kus otsime nendele küsimustele vastuseid. Ja lõpp see, kus jõuame mingisuguse lahenduseni. Hea küll, küsimused-vastused ja nende otsingud, aga kuidas seda kirjutades enda kasuks tööle panna ja mis on sellest struktuurist kasu meile?

Sul on ehk tulnud ette, et sul tuleb väga hea idee. Aga kuidas jõuda selleni, et see idee saavutab suuremad mõõtmed kui lehekülg või kümme? Üks variant on selle peale n-ö väevõimuga sättida struktuur. Teistpidi, struktuurist võib olla abi just siis, kui idee hakkab justkui otsa saama. Proovime ühte harjutust.