Olukorral, kus sa tunned, et oled tupikus ja sul ei ole mõtteid, on üldjuhul kaks põhjust. Esimene põhjus: oled tupikus sellepärast, et oled oma tekstile liiga lähedal. Oled sellega töötanud nii palju, et oled sellesse mõnes mõttes uppunud. Teine variant on see, et sinu sisemine kriitik teeb nii kõva lärmi, et ta ei lase sul keskenduda sellele, mida sa tegema pead.
Kui kirjutad süvenenult mingit lugu, siis on täiesti tavapärane, et kaevud sellesse aina sügavamale ning sa ei taju enam suurt pilti. Siis olekski vaja võtta paar päris suurt sammu tagasi, et jällegi vaadata, mis lugu see on ja miks sa seda kirjutad. Hästi oluline on tabada ära hetk, millal oled oma teksti liiga sügavale ära kadunud. Kui magad selle hetke maha, võib sul olla palju rohkem tuska, kui on tingimata vajalik.
Kuidas distantsi luua? Leia võimalus olla oma tekstist mõni päev eemal. Võib-olla isegi nädal. Selle aja jooksul ära isegi mõtle oma tekstile. Kui sa siis lähed oma töö juurde tagasi, proovi lugeda seda nii, nagu näeksid seda esimest korda. Siis avastad mõtteid, poolikuid asju, mida sa ei ole päriselt välja arendanud. Leiad oma tegelastest veel potentsiaali, näed palju paremini, kuhu tekst võiks edasi minna.
Teine põhjus tupikus olemiseks on sinu sisemine kriitik, kes teeb liiga kõva lärmi. Iga kirjutaja peaks olema teadlik sellest, et tal on kaks poolust. Üks poolus on see, kes loob. Ja siis on see teine poolus, keda võib nimetada kas kriitikuks, produtsendiks, raamatupidajaks või kurjaks kirjandusõpetajaks. Nende kahe tegelase rolli tuleb eristada. Looja peaks saama võimaluse tegutseda segamatult, kuni ta tunneb, et ta on midagi valmis saanud. Oluline on, et looja läheb oma tekstiga alati edasi, mitte ei jää poleerima algust. Järgmisel päeval teksti juurde tagasi tulles ei tohi asuda toimetama eelmise päeva tööd. Muidugi võib teksti lugeda, saada teadlikuks komavigadest või ebaloogilisustest, kuid mitte nendega tööle hakata. Tuleb minna aina edasi, et saada valmis esimene terviklik must mustand. Must seepärast, et seal on sees aspektid, mida järgmisel sammul toimetad.
Siis luba sisse kriitik. See sinu sisemine kriitik, kes tahab parandada grammatikavigu, kes tahab otsida loogikavigu, kes tahab paremini sõnastada ja edukamalt struktureerida. Luba ta sisse ja lase tal teha, mida ta väga hästi oskab. Kui ta on treenitud ja hea sisemine kriitik, siis ta saab ka aru, kui on aeg anda teatepulk loojale, kes saab teksti omakorda läbi käia ja võib-olla puhuda elu sisse kohtadesse, kus kriitik on liiga ratsionaalselt toimetanud. Vahel on sisemine kriitik kiuslik tüüp, kes ei anna konstruktiivset kriitikat, vaid hakkab laitma. Ta ütleb, et see, mida teed, on jama. Tal võib loomulikult õigus olla. Aga ära seda kohe usu. Võib-olla sinu loov pool ei ole saanud realiseerida mõtet, mis sul alguses oli. Päriselt hea kirjutis nõuabki väga palju uuesti- ja ümberkirjutamist, parendamist, toimetamist ja nii edasi.
