Peatükk: Minavormi võimalused
Peatüki ülevaade

On muidugi teisigi iroonia ja empaatia ühendamisviise. Üks ilukirjanduslik võte pakub selleks päris mitmekesiseid võimalusi. See on minajutustus, loo jutustamine ainsuse esimeses pöördes. Minavormis kirjutamine on tänapäevalgi erakordselt levinud, seda just mälestuskirjanduse, autobiograafilise kirjutusviisi populaarsuse tõttu. Pea iga kuulus inimene tahab anda välja (vähemalt) ühe raamatu iseendast. Siin tuleks muidugi eristada minakirjandust ilukirjandusest, kuigi see on sageli väga raske, sest ka autobiograafiline teos võib sisaldada ilukirjanduslikke elemente – seda nii vormilises kui sisulises mõttes. Isiklikud mälestused võivad olla pandud kirja vaimukalt, keelelise osavusega. Sisulises plaanis aga liigitub mälu samuti kujutlusvõime valdkonda. Me kujutleme oma mälestusi, mis tähendab, et mälestus on harva täielikus vastavuses tegelikult juhtunuga. Tegelikult juhtunu on kompleksne, see moodustub paljude muutujate koostoimel, seetõttu jääb see alati sündmuses osalenud osapoolte vahele, iga üksiku sündmuses osaleja vaatepunkt on (olnud) piiratud, seega pole mälestus reeglina korrelatsioonis sündmusega – kuigi paljudest sündmustest saame me rääkida just tänu mälule.

 

Niisiis seisan bossi ees, ja too vaatab mind. Läbitungiv pilk. Nagu Saruman. Või vorlon Kosh Babylon 5-st. Vahib niisiis mind ja mina vastu. Täiega cool hetk. Kaks meest, üks pilk. Auga. 

 

Räägib midagi Euroopa telekommunikatsiooniettevõtjate konverentsist, algus juba ülehomme. Tahtvat ise sõita, aga ei saa, ning keegi peab osakonda esindama, ja presentatsioon tuleb ka teha: riiklikud versus Euroopa sidenormid.

 

Läks hetk, enne kui kohale jõudis. Fucking shit. Mida? Teadke, et mulle täiega ei meeldi reisida. Rongis ei mahu ju õieti istumagi, täielik hullumaja. Ja presentatsioon võhivõõraste inimeste ees, ei, see ei lähe mitte.

 

Daniel Kehlmann, „Kuulsus“

 

Viimastel aegadel, seoses autobiograafilise kirjasõna kaalukuse kasvuga nullindate Eesti kirjakultuuris, mis sundis teoloog Toomas Pauli rääkima kümmekond aastat tagasi lausa „postbelletristlikust ajastust“, on rõhutatud ka vajadust mõistet laiendada, kasutades „autobiograafilisuse“ asemel „omaeluloolisuse“ (või lihtsalt „minakirjutuse“) mõistet. Igatahes on autobiograafilise või laiemalt omaeluloolise kirjanduse ideaal rääkida asjadest nii, nagu need tegelikkuses aset leidsid. Minavorm aitab sellele kaasa, rõhutab ja võimendab seda. Aga ilukirjanduses võib minavorm, jutustamine ainsuse esimeses isikus, pakkuda pisut mitmekesisemaid võimalusi.

 

Seepärast ma vastu: ei, ei sobi kuidagi ja ei taha ja muud plaanid, aga tema: rumal jutt, te peate, keegi teine ju ei saa. No mis mul siis üle jäi? Mina: „Okei, boss!“, ja tema: „Te olete parim!“, ja mina: „Pole tõsi!“, ja tema: „On küll!“, ja nii edasi ja tagasi, ning siis mina jälle oma laua taga ja nägin alles siis paberitest, et presentatsioon tuleb teha inglise keeles. Püha pask! Inglise keeles? Püha pask!

 

Daniel Kehlmann, „Kuulsus“

 

Sageli kiputakse unustama, et ilukirjanduses võib minajutustaja olla oma autorist erinev. Sootuks erinev! Autor võib olla sellest teadlik ja seetõttu lugeja ootustega mängida. Seega: ilukirjanduses ei pruugi olla minajutustaja autori käepikendus või teisik. Mõnikord on isegi vastupidi – seda isegi juhul, kui minategelane kannab autoriga ühist nime. Minategelane võib olla autori vaatevinklist teose antagonist. Mistõttu ei välista isegi autobiograafiline minajutustus irooniat jutustaja suhtes, autori katset ennast iseendast pisut lahti rebida, võtta ennast küll tõsiselt, aga mitte võtta tõsiselt oma tõsidust.

 

Retseptsioonis küsisin kohe interneti kohta. Naine jäi mulle lolli näoga otsa vaatama. Mina: „Internet! Halloo, internet!“

Tema: „Ei toimi hetkel.“

„Kuidas, misasja, kuidas palun?“

Tema: jah, vabandust, aga hetkel ei toimi, muidu on igaühel wifi toas, aga praegu paraku mitte.

Mina jõllitasin ainult. Ei tšekkinud kohe ära.

„Järgmine nädal saab korda.“

Mina: „Ilgelt lahe. Ja mis mul sellest. Milles probleem?“

Mutt jäi mulle jälle lollakalt otsa vahtima. Sarkasm: ilmselt uus asi ta jaoks.

 

Daniel Kehlmann, „Kuulsus“

Manustatud failid
Manuseid ei leitud
Manuseid ei leitud
0% Complete