Kõige kaalukam tundub mulle järgmine argument: andekas lugeja on vastupidav. Seda kahes mõttes. Ta mõistab, et lugeda saab lõpmatuseni. Alati jääb midagi, mida avastada, millest õppida. Tsiteeriksin  Maurice Blanchot’d, kes kirjutab, et kirjanduse tuum tuleb alati uuesti avastada või leiutada. Hea lugeja otsibki üksnes seda, mis libiseb peost. Andekas lugeja võib märgata, et hea raamat jääb alati pooleli,  ükskõik kui mitu korda see läbi lugeda. Heast raamatust jääb alati avastada midagi uut, leida juba tuttava tegelaskuju või olukorra uus rakurss – või vaadata tuttavat stseeni nagu ammendamatut maali. Lugeja loeb alati uusi, muutunud, dünaamilisi sõnu. Sest hea lugeja ei loe kunagi lihtsalt kirja pandud sündmust, vaid teeb lugemise akt endast sündmuse, lugeja on loetava sündmuse osa.

Ja siit tuleb muidugi andeka lugemise kõige väärtuslikum omadus. Lugemises ei kehti „less is more“. Vastupidi. Lugemine on kunst, mille juhtmõte võiks olla „more is more“. Miks? Sest mida rohkem lugeda, seda rohkem on võimalik tajuda seda, kuidas on kirjutatud ja kuidas on võimalik kirjutada. Oma häält pole võimalik leida vaakumis, teistest häältest teadmatuna. Oma hääl tekib alles teiste häälte koosmõjul, nende loodud kajades ja seostes. Kirjanduses liigub oma hääl vastupidiselt füüsilisele häälele – see algab kajana. Ja see kajab laial ja reljeefsel territooriumil.

Niisiis – kui andekas lugeja soovib saada ka andekaks kirjanikuks, tasub sellel reljeefsel territooriumil püsivalt teel olla, tasub kaaluda pidevat mäkketõusu. Oluline pole ainult tipust avanev vaade, vaid ronija enda vastupidavus. Lugemine on kirjanikule midagi sarnast nagu õppused sõdurile. Öeldakse, et „raske õppustel, kerge lahingus“. Seetõttu tasubki lugeda „rasket“ kirjandust, kirjandust teistest aegadest, võõrastest kultuuridest. Teoseid, millesse on ennast raske sisse lugeda. Teoseid, mis eeldavad või lausa nõuavad pingutust. Vanadel tasub lugeda noortest, noortel vanadest. Meestel tasub lugeda naistest, naistel meestest. Ja nii edasi. Lugemisealane pingutus tähendab, et me treenime oma keelt – nii nagu me treenime õppustel oma keha. Lugedes treenime keelt osavamaks, plastilisemaks, teadlikumaks oma piirangutest ja võimalustest. Ja keele kaudu treenime me meeli. Ja meelte kaudu oma hoiakuid. Ja hoiakute kaudu oma eetikat. Seetõttu kujundab hea lugemine teed hea kirjutamiseni. Ja ehk ka pisut osavama, plastilisema, tundlikuma elamiseni.

Mu parim luuletus on kadunud.

Ma polnud kunagi kirjutanud selletaolist luuletust.

Ma ei mäleta, millest luuletus rääkis.

Ma nutsin, kui lugesin luuletust endamisi.

Kes on luuletust lugenud, ei jää enam endiseks.

Mõningaid haarab mu luuletus nõnda, et nad jätavad 

kõik muu.

Mõni lasi endal silmad välja torgata, et mitte kunagi 

enam lugeda ühtki teist luuletust.

Kes olid luuletuse pähe õppinud, läksid kõrbesse,

et elada seal üksinda minu luuletusega.

Inimesed, kes tahavad üksteist maha lüüa, saavad sõpradeks,

kui nad luuletust loevad.

Kui relvatöösturid luuletust lugesid, ehitasid nad relvad arvuteiks ümber.

Need raevunud, kel pole veel õnnestunud luuletust saada, levitavad pahatahtlikke kuulujutte.

Nad väidavad, et luuletust pole kunagi olnudki, või et

ma ise olevat selle ära põletanud.

Sääraste väidetega võib esineda ainult see, kes pole

mu luuletust veel lugenud.

Claes Andersson, kogust „Külm on, tuli lahti“