Tõmbumise kompenseerimiseks on inimestel aga kasutada kujutlusvõime üks tundlikumaid väljendusviise: empaatia. Käsitlengi empaatiat võimena liikuda teisele inimesele, teistsugusele teadvusele võimalikult lähedale. Lausa teise sisse. Empaatia on püüe näha maailma võõra pilguga. Kujutada korraks maailma kellegi teise, kellegi võõra teadvuse kaudu. Hea kirjandus praktiseerib sageli evangeeliumi kuulsat üleskutset: „Armasta oma ligimest nagu iseennast“. Parafraseeriksin seda kirjanduse kontekstis järgmiselt: suhtu teise inimesse sama tõsiselt kui iseendasse. Mõnikord on ideaal veelgi suurem: suhtu tervesse maailma sama tõsiselt kui iseendasse, sest sa kuulud maailma, sa tuled maailmast ja lähed sinna tagasi. Salman Rushdie kirjutab oma romaanis „Kesköö lapsed“: „Et mõista ühtainsat elu, peate alla neelama terve maailma.“

Enamgi: kas empaatia tõeline proovikivi – armastus – pole oma olemuselt teistsuguse teadvuse omaksvõtt? Kas armastuse avaldamine pole ühtlasi armastuse avardamine? Teist inimest armastades armastan ma teistsugust inimest, mis tähendab, et teda armastades pean ma omaks võtma ka selle osa temas, mis on mulle võõras. Ning igas inimeses on midagi võõrast. Asjata ei ütle Julia Kristeva: „Erinevused armastuses tuleb andeks anda, mitte kustutada.“

NÜMFID

Nümfide täpne arv pole teada, Hesiodos pakkus nende arvuks kolm tuhat. Nad olid tõsised ja kaunid neiud; nende nägemine võis põhjustada hullust, või kui nad olid alasti, siis ka surma. 

Ent kirjandus ei anna ainult võimalusi olla teisele inimesele väga lähedal, vaid ka võimalusi vaadata inimesi ja maailma distantsilt, kõrvalpilguga. Seda võimet nimetatakse irooniaks. Irooniat ja empaatiat võib kujutleda omamoodi liikumistena. Tõsi, vastassuunaliste liikumistena. Iroonia on omamoodi eemaldumine, see võimaldab meil astuda teistest kaugemale, jälgida teisi inimesi ning nende moodustatud kooslusi distantsilt. Uurida neid umbes nii, nagu uurib arst patsiente. Iroonia kasutab selleks sageli huumorit, pilgetki. Seetõttu olgu lisatud, et irooniast peenemgi „kunst“ on eneseiroonia – iroonia alaliik, mille valdajal õnnestub vaadelda distantsilt iseennast, jälgida iseennast kõrvalt. Paraku ei kaasne irooniaga alati eneseirooniat, nii et viimast oskust võib kahtlemata pidada esimesest kiiduväärsemaks.

TINDIAHV

„…Talle meeldib väga Hiina tint ja kui mõni inimene kirjutab, siis sätib ta end istuma, üks käsi teise peal ning jalad risti, ja ootab, kuni kirjutamine lõpetatakse ja joob siis ära ülejäänud tindi. Seejärel sätib ta end uuesti ristijalu istuma ja on hästi rahulik.“