Mul oli üks klassivend, kes meelitas klassiõdesid lausetega, et „sa oled ilus nagu tõusev päike“ või „sa oled ilus nagu loojuv päike“. Selliste lausungite eesmärk polnud kuidagi seotud kirjandustundidega, ent ometi on sellisegi lihtsa ja pealtnäha triviaalse lause puhul tegu millegagi, mis sisaldab ilukirjandusele omast ütlemisviisi. Muidugi saab vastu väita, et kui keegi kirjutaks luuletuse, kus ta kasutaks väljendit „sa oled ilus nagu tõusev päike“, liigituks see luuletus eeldatavasti halva ilukirjanduse ääretule prügimäele. Aga kunagi ei saa nii öelda, kuni me ei tea, mis sellele lausele järgneb. Kirjandus pole maailm, kus A-le järgneb B, see teebki ilukirjanduse ammendamatuks. Mul hakkas tulema just luuletus:

Sa oled ilus nagu tõusev päike

tõused otsejoones pööningule

valgustad seal iga viimast nurgatagust

et loopida sealt alla meie

aastatega kogunenud musta pesu

mis langeb mu kaela 

nagu must, kuivanud vihm

head isu, poisu!

Kusjuures võin oma klassivenna kaitseks ja kiituseks öelda, et tema lausungites oli alati tajuda ka väikest annust irooniat, sealhulgas eneseirooniat – ning iroonia on ilukirjanduses sama oluline kui empaatia (aga sellest oleme juba rääkinud).

Tiiger! Tiiger! Loitma lööd

eredalt kesk laante ööd.

Mis igikäe või – silma teos

on su sümmeetria sünge seos?

Eelöeldu taustal olengi mõelnud, et kui rääkida ilukirjanduse kõnekusest ja kandvusest, tulekski kasutada pigem „kirjanduslikkuse“ kui „kirjanduse“ mõistet. Kirjanduslikkus ulatub väljaspoole ilukirjanduse piire. Olen siin alati toonud hümni näite. Riigihümn koosneb kahest osast: muusikast ja sõnadest. On iseküsimus, kas laulusõnad on ilukirjandus, luule – selles küsimuses saab arvata nii ja naa, Bob Dylan, kellele määrati Nobeli kirjanduspreemia, rõhutas oma auhinnakõnes, et laulusõnad on siiski mõeldud esitamiseks ja kuulamiseks, mitte paberilt lugemiseks. Kuid on selge, et laulusõnad sisaldavad väga palju kirjanduslikkust. Ja ka teistpidi: ilukirjanduslik element laulusõnades ei asu vaakumis. Riigihümni tekstis sisalduvad kujundid on seotud terve riigi ja laiemaltki ühiskonna meeleseisundiga. Mõelgem näiteks, milline rahutus tabaks meie ühiskonda, millised debatid meie avalikku ruumi läbistaksid, kui Johann Voldemar Jannseni 150 aastat tagasi kirjutatud sõnu tahetaks pisut kaasajastada – näiteks eemaldada sõnad „Su üle Jumal valvaku“…

Tiiger, tiiger, loitev öös

tumendavas laanevöös,

mis on surematu taid,

et õudse korrapära said?

Aga mis sellest siis paremaks läheb, kui me räägime ilukirjanduse asemel kirjanduslikkusest? Võimalik, et sedakaudu saab juhtida tähelepanu mu meelest ühele väga olulisele motiivile, mis kaasneb ilukirjanduse lugemisega ning mida ilukirjanduse lugemine aitab märgata kõikjal elus. Olen selle motiivi sõnastanud järgmiselt: oluline pole ainult see, mida ma ütlen, vaid ka see, kuidas ma ütlen. Selline küsimus pole mitte ainult esteetiline, vaid otsapidi suisa poliitiline. Kas ei tulene suur osa meie hädadest mitte sellest, et me ei mõtle piisavalt järele, kuidas üksteisega rääkida? Järelemõtlematus kuidas-küsimuses puudutab nii inimeste erasfääri kui ka avalikku välja.

Olen mõelnud näitlikustada seda, kuidas küsimus „kuidas?“ minu enda väljendust pidevalt mõjutab. Tulin sellele mõttele, kui lugesin mingil hetkel oma debüütteost, 2000. aastal ilmunud novellikogu „Üle ja ümber“ – oleksin tahtnud kohe hakata neid tekste paremaks toimetama, sõnastust lihvima. Mõtlesin siis, et võiks kirjutada ühe luuletuse, mida oleks hea hakata iga kuu tagant üle vaatama ja viimistlema – aga nii, et iga endine versioon jääks alles. Sedasi võiks teha näiteks neli aastat, siis saaks kokku ühe luuletuse 48 erinevat versiooni, põhimõtteliselt vist ikkagi 48 erinevat luuletust. 

Sellest pole raske järeldada, et küsimus „kuidas öelda?“ on ammendamatu, lõpmatu. Sest ei öelda ju kunagi vaakumis, vaid alati konkreetses olukorras. Kontekst muutub, muundub ühest olukorrast teiseks, liigub ühesugustest tingimustest teistsugustesse tingimustesse. Minu teadvus küll ühendab kõik mu kogemused ja tundmused üheks, aga ometi muutun ma ka ise, seega muutub ka mu pilk mu enda öeldule ja kirjutatule, mis jääb ju alati ühte hetke pidama, ei saa minuga edasi liikuda.

Tiiger! Tiiger! Kirkas kumas

põlislaanes põhjatumas!

Kelle surematu kava

loond sümmeetria kohutava?